PM: Tööpoliitikaga tagasi Euroopasse?

Turumajanduse ülesehitamisel võttis Eesti aluseks USA mudeli. Selle eelduseks on nn tööturu paindlikkus, mis lühidalt öelduna tähendab, et tööturul pakutavad tööd on lühiajalised, tööandjal on töötaja vallandamine võimalikult lihtne ning riskid jagatakse ümber riigilt ja majanduselt indiviidile-töövõtjale.

Möödunud nädalal sai Eesti kutse ühineda Euroopa Liiduga. Samas on tööturupoliitika lähtekohad Lääne-Euroopa riikides, eeskätt aga Põhjamaades, kelle hulka me tahame kuuluda, oluliselt teistsugused kui USAs.

Kas see tähendab, et seoses Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga algab ka üleminek ameerikalikult teelt (põhja)euroopalikule mudelile? Mudelile, mis paindlikkuse eeldusena rõhutab sotsiaalse turvalisuse nõuet?

Töötuse kasv

Aastatel 1994-2001 oli tööhõivemäär 15-69-aastaste hulgas selges langustrendis (vaatamata väikesele tõusule viimaste aastate jooksul), langedes 64,6 protsendilt (aasta keskmine) 58,1 protsendile, s.t tööhõivemäära muutust miinus kümne protsendi võrra.

Töötuse määr kasvas samal ajavahemikul 7,6 protsendilt 12,7 protsendile ehk suurenes 67 protsendi võrra.

Sellise suure tõusu kõrval on rõõmustav ehk see, et 2001. aasta andmed näitasid töötuse vähenemise tendentsi eelmise aastaga võrreldes. See suundumus jätkus ka 2002. aasta I, II ja III kvartalis, mil töötuse määr oli 9,1 protsenti - see on kaheksa viimase aasta madalaim.

Langes ka Eesti tööturu üheks probleemseks grupiks oleva noorte töötuse määr, ehkki see on kogu elanikkonnaga võrreldes endiselt kõrgem.

Omaette probleemiks on need noored, kes ei õpi ja on samal ajal jäänud kõrvale ka tööturust. Selle grupi suurus on aasta-aastalt kasvanud ja näiteks 15-19-aastaste hulgas oli 2000. aastal nende osa isegi suurem kui sama vanusegrupi töötute osa.

OECD ja Euroopa Liidu üks soovitusi liikmesriikidele tööturupoliitika vallas on olnud suurema tähelepanu pööramine (= kulutuste tegemine) aktiivsetele meetmetele (ümber- ja täiendõpe, toetus ettevõtluse alustamiseks) seniste passiivsete (toetused ja abirahad) asemel.

Andmed näitavad, et kulutused kroonides tänapäevase tööpoliitika elluviimiseks Eestis on aasta-aastalt kasvanud. Samas, mõõtes neid protsendina SKTst, ilmneb, et valdav suund on vähenemisele.

1994. aastal moodustasid tööpoliitika kulutused 0,24 protsenti SKTst, 1997-1998 oli see vaid 0,16 protsenti. Seejärel toimus teatud tõus, kuid ka 2001. aastal ei jõutud veel tagasi 1994. aasta tasemele.

Aktiivseid ja passiivseid meetmeid eraldi vaadates ilmneb, et Eestis on aktiivse tööpoliitika kulutused, mõõdetuna protsendina SKTst, teinud ajavahemikul 1994-2001 selge vähikäigu, langedes 0,13 protsendilt 0,08 protsendile.

Samal ajal on kulutused passiivsele tööpoliitikale suurenenud: 1994. aastal 0,11 protsenti SKTst, 2001. aastal 0,13 protsenti (1999. aastal koguni 0,16 protsenti).

Seega, Eesti ei ole suutnud OECD ja ELi soovitustest kinni pidada. Kas see on midagi sootuks erinevat ELi praktikast?

Kulutused aktiivsele tööpoliitikale protsendina SKTst kasvasid 1990-1997 üheteistkümnes Euroopa riigis (Taa-ni, Soome Rootsi, Austria, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Itaalia, Portugal, Iirimaa).

Seega võiks esmapilgul arvata, et olukord Eestis on nende riikidega võrreldes tõesti märksa halvem.

Teisalt, ainult sellest näitajast lähtumine on siiski ebapiisav, sest samal ajal kasvas enamikus riikides ka tööpuudus. Ka suurenesid kulutused passiivsele tööpoliitikale.

Seepärast on mitmed Lääne-Euroopa uurijad võrdlus-alusena arvutanud, millised võinuksid olla kulutused hüpoteetiliselt juhul, kui kõigis vaadeldud riikides olnuks tööpuuduse määr 10 protsenti ning riigid investeerinuks tööpuuduse iga protsendi kohta sama palju, kui nad tegeliku tööpuuduse korral iga protsendi kohta kulutasid.

Selgub, et kuus riiki (Taani, Norra, Prantsusmaa, Holland, Itaalia ja Iirimaa) suurendasid nimetatud perioodi jooksul aktiivse tööpoliitika kulutusi (protsent SKTst). Ülejäänud riikides toimus väiksem või suurem tagasiminek.

Seevastu passiivse tööpoliitika kulutusi on suurem osa riike suutnud tõepoolest vähendada, ehkki viies riigis (Taani, Saksamaa, Holland, Portugal ja Suurbritannia) need hoopis kasvasid.

Eesti kohta sama metoodika rakendamisel selgub, et ajavahemikul 1994-2001 toimus tagasiminek nii tööpoliitika kulutuste osas tervikuna kui ka aktiivsete ja passiivsete osas eraldi vaadatuna. Seega, vaatamata Eesti andmete väiksele ajalisele nihkele üsna sarnane tendents võrreldes paljude Lääne-Euroopa riikidega.

Nagu Soome ja Belgia

Eriti murelikuks teeb aktiivse tööpoliitika kulutuste langus - antud metoodika puhul 0,17 protsendilt 0,06 protsendini SKTst.

Selline langus teeb Eesti väga sarnaseks Soome ja Belgiaga, kusjuures nimetatud riikides oli ka passiivse tööpoliitika kulutuste vähenemine üsna lähedane Eesti omale.

Eesti oluline erinevus nii nendest kui ka teistest Lääne-Euroopa riikidest seisneb aga selles, et seal olid töötu sotsiaalse kaitse kulutused mõõdetud protsendina SKTst hoopis kõrgemad (mõnes koguni 10-20 korda kõrgemad).

Samas on mitmed uuringud näidanud, et tööturumeetmed, ka aktiivsed meetmed, tööpuuduse tasemele olulist mõju ei avalda, uusi töökohti arvestataval määral selle tagajärjel ei teki.

Küll aga on aktiivne tööpoliitika oluline konkreetse inimese jaoks, andes talle kindlustunde, et kui midagi peaks juhtuma, siis on talle tagatud võimalus täiend- või ümberõppeks ning lõppkokkuvõttes paremad väljavaated pikaajalise töötuse vältimiseks.

Artikkel põhineb "Eesti inimarengu aruande 2002" töö-turupoliitika osal.
avaldatud Postimehes
Autorid: Jelena Helemäe, Rein Vöörmann TPÜ RSI