ÄP: Tahan täpselt teada, mille eest maksan (TÕKS)

Selles, et teatud kindlustusliigid on kohustuslikud, pole kindlustuspraktikas midagi uut. Seaduse alusel sõlmitavate kindlustuste osakaal on riigiti erinev. Eestis on selliseks kõigile teatud-tuntud kindlustusliigiks näiteks liikluskindlustus (olemuselt tsiviilvastutuskindlustuse eriliik) ja teatud erialadel tegutsejate (nt notarid) vastutuskindlustus. Mida suurem on kindlustuse ja kindlustatuse osakaal, seda stabiilsem on majandustegevus, kuna väheneb tõenäosus, et mõni ootamatu ja ebasoodne sündmus ettevõtjal jalad alt lööb.

Kohustusliku liikluskindlustuse kehtestamise algusaegadel polnud keegi selle üle eriti õnnelik. Kindlustusvõtjatele tekkis märkimisväärne lisakulutus, kindlustusandjatele omakorda tegi peavalu kõrge kahjusus. Olgem ausad, täna me teeliikluses osalemist ilma asjakohase tsiviilvastutuse kindlustuskaitseta (nii potentsiaalse kannatanu kui kahjutekitaja seisukohalt) ette ei kujutaks.

Kindlustusandjate töö ja entusiasmi tulemusena on praeguseks eraravikindlustuse näol tekkinud alternatiiv riiklikule ravikindlustusele. Tööandja vastutustki on võimalik vabatahtlikult kindlustada, kuid ilmselt saab siin määravaks asjast huvitatud ettevõtjate hulk. Tuleb arvestada kindlustustoote väljatöötamiseks ja elushoidmiseks tehtavate kulutustega, mistõttu võimalik massitoode kujuneb reeglina odavamaks kui nn eksklusiivne kindlustusliik, mille turuosa väike.

Võrreldes mõne aasta tagusega on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse seaduse (TÕKS-i) eelnõu viimistlemise osas tehtud tõsist tööd, kuid kindlustusvõtja jaoks on jätkuvalt aktuaalne küsimus: milliseid tööandja jaoks rahuldamata vajadusi TÕKS-i kehtestamine täitma hakkab, või tähendab see üksnes kuluartiklit, midagi konkreetselt tajutavat/mõõdetavat vastu saamata?

TÕKS-i on sisse kirjutatud motivaatorid kahjuennetusmeetmete juurutamiseks. Tegelikkuses kehtibki iga kindlustusliigi puhul reegel - mida väiksem on kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosus ja eeldatava kahju ulatus, seda väiksem on küsitav kindlustusmakse.

Nii vabatahtlike kui ka võimalike kohustuslike kindlustuste puhul peaks parimal viisil rakenduma kindlustusandja kui ettevõtjast oluliselt suurema oskusteabega lepingupoole roll kahjusid ennetavas tegevuses. Osaliselt saab ennetavat ja konsulteerivat tegevust delegeerida ka teistele kindlustusturu osalistele (nt maakleritele).

Kindlustusandjatel on Eestis selles tegevuses arenguruumi. Esineb juhtumeid, mis viivad kindlustusvõtja poolse ohutusnõuete väidetava mittetäitmise tõttu pikkade ja keeruliste vaidlusteni ning kliendisuhte purunemiseni. Selmet kahju toimumisel otsida ohutusnõuete mittetäitmisest põhjendusi hüvitamisest keeldumiseks, olnuks seltsi roll juba kindlustuslepingu sõlmimisel anda kindlustusvõtjale praktilisi juhiseid konkreetse kindlustusobjektiga seotud ohutusnõuete täitmise ja kahjude ennetamise osas. Seetõttu ei pruugi üksnes kindlustuse kehtestamine kohustuslikuna automaatselt kaasa tuua kahjusid ennetava tegevuse parimal viisil rakendumist.

TÕKS-i kehtestamine peaks toimuma käsikäes olemasolevate vahendite ümbertõstmisega riigi käest erasektorisse - täna riigile makstavat sotsiaalmaksu tuleb proportsionaalselt vähendada. Kutsehaiguste riskide hindamine eeldab lisaks adekvaatset statistikat, mis Eestis paraku puudub, arvestades asjaolu, et suure osa kutsehaiguste puhul puudub huvi eristada neid tavalisest haigestumisest. Kohtupretsedente kutsehaiguse hüvitiste nõuetes on vähe. Mis puudutab tööandja vastutuse ja tekkinud kahju suuruse osas vaieldavaid tööõnnetuse- ja kutsehaigestumise juhte, võib TÕKS-i jõustumine kaasa tuua sellise olukorramuutuse, et kui täna hageb töötaja tööandjat, siis tulevikus kindlustusseltsi. Omaette teema moodustaksid moraalse kahju nõuded.

TÕKS-i kehtestamisel jääb ettevõtjate jaoks nõrgaks müügiargumendiks üksnes sotsiaalsele vastutusele või südametunnistusele rõhumine. Ettevõtja tahab täpselt teada, mille eest ta maksab. Üheks kindlustustegevuse eelduseks on täpsete arvnäitajate määratlemine. Samamoodi saab ettevõtja oma äritegevuse planeerimisel aluseks võtta rahalisse vääringusse konverteeritavaid riske, mida üks või teine tegevus või tegematajätmine kaasa toob.

Ilmselt saab siingi rakendada 80:20 printsiipi ja vaadata esmalt üle tänane ressursside kasutus kutsehaiguste ja tööõnnetuste hüvitamise osas ning esmalt teha algust olemasolevate ressursside efektiivsema kasutusega. Ressursside juurdenõutamine, st lisaväljaminekute kehtestamine ettevõtjatele, peaks olema järgmine samm.

Samal teemal 07.02.2003 Äripäevas
TÕKS-ist Äripäevas

• Maksutõus peatub valimiste ajaks
• Äripäeva juhtkiri: Töötaja kindlustamine tööandjale kasulikuks
• Erakondade seisukohad töötajate kindlustamisest

 
Aare-Matti Inglist
Inglist & Ko Õigusbüroo OÜ juhataja