Autor: Tarmo Kriis, Tööandjate Keskliidu juhataja
Artikkel on avaldatud 29. septembri 2004 Äripäevas

Raudteelaste streiki võib ilmselt pidada esimeseks ja tõenäoliselt ka mitte viimaseks tõsiseks töötüliks taasiseseisvunud Eestis. Kuigi uudised töörahu katkemisest ühes või teises ettevõttes pole enam sugugi haruldased, jääb see streik ilmselt mõneks ajaks teetähiseks tööandjate ja ametiühingute vahel toimuvatele läbirääkimistele.

Tööseadused on jäigad

Nii tööandjatel kui ka ametiühingutel on võimalus teha streigist omad järeldused, kuid erinevalt majandusminister Andrus Ansipist ei arva ma, et töötüli osapooled on alati vaid tööandjad ja töövõtjad. Ka Eesti seadustel on siin oma roll mängida ning suuresti sõltub sotsiaaldialoogi areng ja iseloom tulevikus õiguslikust keskkonnast.

Koondame töösuhteid reguleerivad õigusaktid ühte seadustikku, see võimaldaks arvestada töö-turul toimunud muutusi. Tänased tööseadused kannavad paljuski üleminekuaja pitserit, kus vastukaaluks struktuursetele muudatustele majanduses seati esikohale töötaja kaitse. Eriti komplitseeritud on seis just kollektiivsete töösuhete valdkonnas, kus töötajate esindajate õigused on teadlikult esiplaanile seatud, samal ajal garantiid tööandjatele puuduvad.

Tööseaduste jäikus ja augud tööandjate tagatiste osas on viinud olukorrani, kus kollektiivlepingute sõlmimist ettevõtjate seas teadlikult välditakse. Milleks sõlmida lepingut, kui sellega kaasnevad ainult kohustused oluliste õiguste kasvuta. Viitan siin töörahu mõiste puudumisele seadustes, eelkõige toetusstreikide kasutamises ametiühingute poolt liikmete huvide esindamisel.

Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse (KTLS) § 18 lg 2 sätestab, et streigis osalevate töötajate toetuseks on lubatud korraldada toetusstreike, mille kestuse üle otsustab selle korraldamise kohta otsuse teinud ametiühing. Määramata on, kas toetusstreiki võib korraldada vaid kollektiivse töötüli pooleks olev ametiühing või on korraldusõiguslik isik ka töötüli pooleks mitteolev ametiühing. Seadus ei täpsusta, millised töötajad võivad toetusstreigis osaleda. Sõnaselgelt ei leia väljendamist ka asjaolu, kas toetusstreigile laieneb KTLSi § 13, mis sätestab streigi korraldamisele eelnevad kohustuslikud lepitustoimingud ning mis keelab streigi töörahu korral.

Saamaks selgust toetusstreikide seaduslikkuses pöördusime õiguskantsleri poole, kes peaks hindama selle regulatsiooni vastavust põhiseadusele. Tööandjate Keskliidu hinnangul piirab toetusstreigi regulatsioon põhjendamatult põhiseaduse §s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse põhimõtet. Oleme seisukohal, et toetusstreik piirab tööandja majandustegevust tervikuna, kuna see ei ole suunatud oma tööandja pädevuses olevate tööalaste otsuste mõjutamiseks, ning toetusstreigis osalev ettevõte ei oma ühtki seaduslikku võimalust oma tegevusega töötüli ära hoida või lahendada. Samuti välistab toetusstreigi korraldamise töörahu hoidmise kohustus, mis riivab tööandja õiguspärast ootust – töörahu kehtiva kollektiivlepingu korral.

Vaja on tasakaalu

Kui soovime tasakaalustatud sotsiaaldialoogi jätkumist, tuleks üle vaadata kõik kollektiivset töösuhet käsitlevad seadused. Täna on selle valdkonna reguleerimiseks kehtestatud töötajate usaldusisiku, ametiühingute, kollektiivlepingute ja kollektiivsete töötülide lahendamise seadus. Koostamisel on töötajate teavitamise ja konsulteerimisega seonduvad õigusaktid ning töötajate kaasamist puudutav seadus. Valdkond on ettevõtjate hinnangul selgelt ülereguleeritud. Õigusaktid on vastuolulised, võimaldavad mitmeid tõlgendusi.

On ilmne, et õiguslik keskkond kollektiivsete töösuhete osas vajab korrastamist ning üks võimalus oleks kogu normistiku koondamine ühte seadustikku, mis sätestaks sotsiaaldialoogi pooled, sotsiaaldialoogi vormid, poolte õigused ja kohustused ning töötülide lahendamise klauslid koos piiratud streigiõigusega majandusharude loeteluga. Uus õiguslik keskkond võimaldaks võtta arvesse tööturul toimunud muutusi, sh tänaseks ilmnenud kitsaskohti tööandjate õiguste osas.

Vaata lisaks:

Raudteelaste streik on seni kahju teinud ainult raudteele

Raudteelaste streik on seni kahju teinud ainult raudteele

Autor: Villy Paimets

Raudteelaste streik on seni otsest majanduslikku kahju on toonud ainult Eesti Raudteele ja Edelaraudteele, streigi laienedes hakkavad kannatama ka transiidifirmad.

Edelaraudtee oli toetusstreigi tõttu sunnitud reedel-laupäeval rongide asemel rendibussid liinidele saatma. Ettevõte on kahju vähemalt 4 miljoni krooni suuruseks hinnanud.

“Kahjusid alles arvutame kokku,” ütles Edelaraudtee peadirektor Henn Ruubel. “Meil on umbes 70 vedurimeest ning neist umbes 60 streikis.”

“See oli toetusstreik, meie vedurijuhid ei nõudnud palka juurde, meil on selle aasta lõpuni kehtiv kollektiivleping,” ütles Ruubel.

Robert Lepikson, Petromaks Stividori ASi nõukogu liige Ruubeli sõnul saavad Edelaraudtee vedurimehed ka aru, et nende ettevõte sõltub riigi dotatsioonidest. “Meie tuludest ju ligi 80% moodustab dotatsioon ning kui seda ei tõsteta, ei saa me ju ka palkasid tõsta,” ütles Ruubel.

“Kahjusid oleme loomulikult kandnud – oleme pidanud loobuma mõningatest klientidele osutatavatest teenustest (näiteks manöövritööd) ning oleme kandnud ka lisakulusid, kuid täpsemalt on kahjud võimalik välja arvutada mõne aja pärast,” ütles Eesti Raudtee avalike suhete juht Priit Koff. “Transiit on oma olemuselt üsnagi tundlik ärivaldkond ning siin avalduvad probleemide mõjud pikema aja jooksul.”

Elektriraudtee rongid on sõiduplaani järgi sõitnud. “Streikinud pole ükski rongijuht,” ütles Elektriraudtee kommunikatsioonijuht Kuldar Väärsi.

Paljassaare sadamas tegutseva Petromaks Stividori ASi nõukogu liige Robert Lepikson ütles, et ettevõte pole veel streigi tõttu kannatanud, aga probleemid võivad tekkida juba oktoobris.

“Kauba saabumine ilmselt viibib ja see toob kaasa probleeme vagunite tühjendamisel ning laevade laadimisel – tänaseks juba paika pandud laevade laadimisgraafik vajab korrigeerimist ja on oht, et oktoobri kaubakäibeplaan jääb täitmata,” ütles Lepikson.

Kui palju täpselt Petromaks kahju saab, ei osanud Lepikson eile veel ennustada. “Raske on prognoose teha – ei tea ju, kuidas raudtee suudab streigi ajal toimida ja kaua see jura seal raudteel kestab,” ütles Lepikson.

Pakterminali juht Sulev Loo ütles, et seni ei ole raudteelaste streik neile otsest majanduslikku kahju põhjustanud. “Tahaks loota, et ei põhjustagi,” lisas Loo. “Muidugi, kui see laieneb, et ka dispetšerid ja jaamaülemad hakkavad streikima, siis küll, aga seni kuni ainult vedurijuhid streigivad, ei juhtu midagi.”

Vedurimeeste streigiga ühines eile ka Eesti Raudteelaste AÜ, kuhu kuulub sadakond raudteelast.

Vedurimeeste kuuepäevasele streigile taasiseseisvumisaegses Eestis võrdset vastu panna pole, senitoimunuist oli suurim mullu detsembris, mil õpetajad jätsid ühel päeval tunnid andmata.

Raudteejuhid kohtusid vedurijuhtidega

Eesti Raudtee juhatuse esimees ja tegevdirektor Christopher Aadnesen, personalidirektor Ille Einmann ning ameeriklasest aktsionäride esindaja Mark Rosner käisid eile Tapal streikivate raudteelastega kohtumas.

“Räägiti kui raudteelane raudteelasega, õhkkond oli asjalik ja konstruktiivne,” ütles Eesti Raudtee avalike suhete juht Priit Koff.

Eesti Vedurimeeste Ametiühingu esimees Heino Rüütel kinnitas eile, et tahab ikkagi Eesti Raudteega kokkuleppele jõuda. “Koostöö on kasulikum kui konflikt,” rõhutas Rüütel. “Meie eesmärk ei ole tööandjat materdada.”

Eile õhtul toimus Eesti Tööandjate Keskliidus lepituskomisjoni istung, kus ühise laua taga istusid Eesti Raudtee, Eesti Vedurimeeste Ametiühingu, Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Eesti Tööandjate Keskliidu esindajad. Lehe trükkiminekuajaks ei olnud istung veel lõppenud.

Äripäeva juhtkiri: Streikijatega tuleb olla karm

Raudteelaste streik on sisuliselt väljapressimine ning Äripäeva meelest ei tohi Eesti Raudtee anda nende nõudmistele järele.

Tõstab Eesti Raudtee praegu vedurimeeste palka veel kuue protsendi võrra, kokku 15 protsenti, on töötajatel ka edaspidi kiusatus kasutada oma nõudmiste saavutamiseks samu ekstreemseid vahendeid.

Ja mitte ainult Eesti Raudtee töötajail. Sama soov võib tekkida ükskõik millise eluala esindajail, kes soovivad paremaid töötingimusi, suuremat palka või mis iganes, mida tööandjad pole neile praeguseks võimaldanud.

Raudteelaste streik on siin proovikivi – oma võimeid ja võimalusi saavad proovida nii tööandjad kui ka ametiühingud.

Seda olulisemaks peab Äripäev otsust, mille teeb streigi lepituskomisjon. Eile õhtupoolikul istusid ühise läbirääkimiste laua taha tööandjate ja ametiühingute keskliidu esindajad ning tüli osapooled.

Äripäeva trükkimineku ajaks selgust streigi lahendamises veel polnud. Võib-olla liiguvad täna hommikul kõik rongid juba. Võib-olla ka mitte, sest tüli on tõsine. Toimetus siiski loodab, et lepituskomisjon pakub lahendusena kompromissi, mis ei lase väljapressijail end võitjana tunda.

Põhjus on selles, et kollektiivse töötüli lahendamise seadus pakub välja võimaluse pöörduda juhul, kui tööandja ja töötajad omavahel kokkulepet ei saavuta, lahenduse otsimiseks oma esindusorganisatsioonide poole. Vedurimehed tegid ettepaneku kutsuda kokku lepituskomisjon alles esmaspäeval, siis, kui streik oli kestnud juba mitu päeva ja palju kahju oli juba tekitatud.

Eesti Raudtee on streigimurdjate abil suutnud hoida rongid liikvel, aga rahalist kahju toob streik kindlasti, kannatab ka ettevõtte maine. Rääkimata sellest kahjust, mida põhjustab töö ekstreemtingimustes.

Teine põhjus, miks toimetuse arvates tuleks streikijatega karm olla, on see, et Eesti Raudtee vedurijuhtide protestiaktsiooni asusid reedel toetama Edelaraudtee Veeremi OÜ ning eile ka Eesti Raudteelaste Ametiühingu liikmed.

Eesti Raudtee vedurijuhtide protestiaktsiooni võib veel mõista, eriti kui vaadata töötüli käiku streigini ning Eesti Raudtee juhatuse liikme Riivo Sinijärve osa selles. Kui vedurijuhid tõesti peavad tegema ületunde, neid tasustatakse kehvasti, on streik seaduslik vahend oma õiguste kaitsmiseks.

Vedurimeeste toetuseks korraldatud streikidele mingit õigustust aga toimetuse meelest pole. Nn toetajatel ei ole oma tööandjaga ühtki kana kitkuda. Aga Edelaraudtee ei saa mitte midagi teha – ei enda kaitseks ega ole tal ka sõnaõigust Eesti Raudtee ja selle töötajate vahelises tülis. Kollektiivse töötüli seadus jätab toetusstreikide üle otsustamise toetusstreigi algatanud ametiühingu pädevusse.

Tööandjate Keskliidu juhataja Tarmo Kriisi sõnul on tööandjad toetusstreikide suhtes täiesti kaitsetud. “Olenemata sellest, et töövõtjate esindajatega on sõlmitud kollektiivleping ja see kehtib, ei ole ettevõttes tagatud töörahu. Üks päev toetatakse meditsiinitöötajaid, teine päev riigiametnikke,” iseloomustab Kriis olukorda.

Raudteelaste streigist on kõigil midagi õppida – tööandja ei saa enam vaadata töötajaile ülalt alla; töötajad kogevad, et nad ei ole asendamatud, et väljapressimine ei ole hea vahend oma soovide saavutamiseks. Ja riik seda, et seadused tagaks tasakaalu töösuhetes. Praegu seda pole – tegelikult seisab meie majanduse konkurentsivõime vahedal noateral.