3.-4. veebruaril 2003 toimus Phare mestimisprojekti sotsiaalse dialoogi teemal raames seminar Tööturu partnerite rollist arenenud majanduses.

Seminaril arutati sotsiaaldialoogi olemuse üle. Sel teemal tegi ettekande liitumiseelne nõunik Pekka Peltola. Ettekande materjal on avaldatud lõpu poole.

Soome Tööministeeriumi haldusdirektor Matti Ilonen võrdles Soome rahvuslikku tulupoliitilist kokkulepet (Tupo) Eesti praktikaga.

Arutati sotsiaaldialoogi raskustest Eestis, Euroopa tööturgude ja EL sotsiaamudeli üle.

John Daly Iirimaa Ettevõtluse ministeeriumist rääkis kollektiivlepingu sõlmimisest ja sotsiaalsest partnerlusest Iirimaal.

Teisel seminari päeva analüüsiti Eesti tööturgu. Grupitöös arutati, milline tööturusüsteem võiks aidata Eesti arengut kõige paremini.

Seminari materjalid saadaval Eesti Tööandjate Keskliidust.

Milleks sotsiaalne dialoog?

Pekka Peltola, liitumiseelne nõustaja

Mida sotsiaalse dialoogi all silmas peetakse?

Sotsiaalne dialoog ILO definitsioonis hõlmab igat liiki läbirääkimisi, konsulteerimist või lihtsalt infovahetust valitsuste, tööandjate ja töötajate vahel või isekeskis, majandus- ja sotsiaalpoliitikaga seonduvatel ühishuvitavatel teemadel. Sotsiaaldialoogi mõiste ja mõte varieerub riigist riiki ja regioonist regiooni ja on pidevas arenemises.

Euroopa Komisjon defineerib sotsiaalset dialoogi pideva vastastikuse lävimise protsessina sotsiaalsete partnerite vahel eesmärgiga jõuda kokkuleppele teatud majanduslike ja sotsiaalsete muutujate suhtes nii makro- kui mikrotasandil. Kollektiivlepingut defineerib EK kui kollektiivläbirääkimiste teel saavutatud kokkulepet tööandja ja ühe või mitme ametiühingu või tööandjate liitude ja ametiühingute konföderatsioonide vahel. See lepe reguleerib suhteid poolte vahel ja töötajate individuaalset kohtlemist ja hõlmab kõnealuste töötajate töötasusid ja -tingimusi.

Sotsiaalne dialoog võib võtta erinevaid vorme. Ta võib eksisteerida kolmepoolse protsessina, kus valitsus osaleb dialoogis ametliku partnerina, või koosneda kahepoolsetest suhetest töövõtjate ja juhtkonna (või ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide) vahel koos või ilma valitsuse kaudse osalemiseta.

Kooskõlastamine võib toimuda mitteametlikult või institutsionaliseeritult ja on sageli kombinatsioon mõlemast. See võib toimuda üleriigilisel, piirkondlikul või ettevõtte tasandil. See võib olla kutsealade või sektorite vaheline või kombinatsioon eelnimetatutest. Sotsiaalse dialoogi institutsioonid on sageli määratletud oma koostisega. Nad võivad olla kahepoolsed, kolmepoolsed või mitmepoolsed. Võtmekolmikuks on valitsuse, tööandjate ja töötajate esindajad. Ajuti ja olenevalt riigile iseloomulikest asjaoludest võivad kolmikpartnerid otsustada alustada dialoogi teiste relevantsete ühiskonnapooltega, püüdes saavutada laiemat perspektiivi, hõlmata ka teiste sotsiaalsete poolte erinevaid vaateid ja saavutada laiem konsensus.

Sotsiaalne dialoog võib võtta mitmeid erinevaid vorme, alates lihtsast informatsiooni vahetamisest kuni arenenumate kooskõlastamisvormideni. Järgneb lühike ülevaade sotsiaalse dialoogi kõige levinumatest vormidest.

Infovahetus on üks efektiivse sotsiaalse dialoogi kõige põhilisemaid ja möödapääsmatumaid elemente. Iseenesest ei tähenda ta temaatilist diskussiooni ega teemadele reageerimist, kuid on sellegipoolest dialoogi- ja otsuselangetamise protsesside oluline osa.

Konsulteerimine on samm edasi lihtsast infovahetusest ja nõuab poolte hõlmamist seisukohtade vahetusse, mis omakorda võib viia sügavama dialoogini.

Kolmepoolsed või kahepoolsed kehandid võivad astuda läbirääkimistesse ja lepete sõlmimisele. Kuigi paljud neist institutsioonidest kasutavad konsulteerimist ja infovahetust, on mõnedel volitused jõuda kokkulepeteni, mis võivad olla siduvad. Need sotsiaalse dialoogi institutsioonid, millel taoline mandaat puudub, teenindavad harilikult nõustajate rollis ministeeriume, seadusandjaid ja teisi poliitikategijaid ja otsuselangetajaid.

Kollektiivläbirääkimised ei ole pelgalt integraalne - ja üks levinumaid - sotsiaalse dialoogi vorme, neid võib vaadelda kasuliku indikaatorina riigi võimest üleriigilisel tasemel kolmepoolsust rakendada. Pooled võivad kollektiivläbirääkimistesse astuda ettevõtte, sektori, regiooni, riigi ja isegi riikidevahelisel tasandil.

Sotsiaalne dialoog võtab arvesse iga riigi kultuurilist, ajaloolist, majanduslikku ja poliitilist konteksti. Ei ole "üks suurus kõikidele" tüüpi sotsiaalset dialoogi, mida hõlpsasti eksportida riigist riiki. Sotsiaalne dialoog erineb suuresti riigist riiki, kuigi ülemuslikud ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste õiguse printsiibid jäävad samaks. Sotsiaalse dialoogi adapteerimine üleriigilisele situatsioonile on võti protsessile kohalike omanike kindlustamisel. Institutsionaalsetes kokkulepetes, juriidilistes raamides ja praktikates valitseb rikkalik mitmekülgsus kogu maailmas.

Sotsiaalne dialoog Eestis

Termin "kolmepoolne" tundub Eestis omavat teistsugust sisu kui Soomes. Ettevalmistavad tegevused, mida teostavad tööturu organisatsioone esindavad rühmad, ei ole Eesti arvamuse kohaselt kolmepoolne ettevalmistus. Eestlased on nii töötanud oma 10 aastat. Tegelikult omab kolmepoolne süsteem veidigi tähendust oma kõrgeimal tasandil, kuid on nõrgim ettevõtte ja sektori tasandil.

Veel üheks erinevuseks on, et vastavalt Kollektiivlepingu seadusele (3§) võib kolmepoolne lepe olla siduvaks kollektiivlepinguks, mis analoogselt teiste kollektiivlepingutega registreeritakse Sotsiaalministeeriumis. Soomes on kolmepoolsed lepped volitatud valitsusesindajate, tööandjate ja töötajate vahel oma loomult sotsiaalsed paktid, teiste sõnadega poliitilised lepped. Neil on seaduslik siduv jõud ainult siis - ja kui - sektori vm asjaomased kehandid sõlmivad kollektiivlepinguid või valitsus ja/või parlament võtavad vastu seadusi nende kolmepoolsete lepingute alusel.

Kolmepoolsete lepete positsioon Eestis on ebamäärane. Juriidiliselt siduvaid kolmepoolseid leppeid on valitsused allkirjastanud, kuid nende tegelik rakendamine on olnud problemaatiline või ei ole seda toimunud. Valitsuse vahetumine komplitseerib probleeme, kui uus valitsus ei ole huvitatud eelmise poolt allkirjastatud leppe elluviimisest.

Eesti valitsus on ühtlasi ka ise tööandjaks kümnetele tuhandetele töötajatele riigi- ja munitsipaalametites, samuti finantseerijaks arvukatele institutsioonidele, kelle peamiseks ressursiallikaks on igal aastal Riigikogu poolt kinnitatav riigieelarve. Ei Rahandusministeeriumi juurde ega mujale ei ole loodud õiget mehhanismi taoliste suhete korraldamiseks töötajate esindajatega. Erinevad ministeeriumid tegutsevad tööandja rollis koos ja eraldi üsnagi erapoolikult ja ei kooskõlasta oma poliitikaid süstemaatiliselt teiste tööandjatega.

Kontseptuaalsed ettepanekud

Phare mestimisprojekt sotsiaalse dialoogi teemadel peab vajalikuks selgitada sotsiaalse dialoogi erinevaid aspekte. Praegusel hetkel võib kasuks tulla järgmine eritlemine:

Kahepoolne tasand

Formaalne ja mitteformaalne lävimine leiab aset tööandjate ja töötajate esindajate vahel.
Sõlmitakse juriidiliselt siduvad lepped.

Kolmepoolne tasand

Omavahel lävivad riigivõim, tööandjate föderatsioonid ja ametiühingud. Ettevalmistav ja nõuandev töö leiab aset paljudes erinevates komisjonides, ka kohalikul tasandil. Sõlmitud lepped on peaasjalikult poliitilised kokkulepped või sotsiaalsed paktid - mis saavad juriidilise jõu siis kui nendest on tulenenud kollektiivlepingud ja/või Riigikogu ja/või valitsuse otsused.

Mitmepoolne tasand

Sotsiaalse dialoogi mitmepoolne tasand tähendab sotsiaalseid partnerlusi, kus inimesed ja organisatsioonid moodustavad mingis kombinatsioonis avalikke, äri- ja eraõiguslikke kooslusi, mis astuvad vabatahtlikesse, vastastikku kasulikesse, innovatiivsetesse suhetesse ühiste sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks oma ressursside ja kompetentside kombineerimise teel. Eesmärk on liidetavate summat ületav tulemus.

Mitmepoolne sotsiaalne partnerlus on midagi tuleviku jaoks.

Iirimaal on valitsus, tööturu esindajad ja suur hulk teisi tsiviilühiskonna organisatsioone ja institutsioone jõudnud kokkuleppele ulatusliku "Jõukuse ja õigluse programmi" osas ("Programme for Prosperity and Fairness"), mis koondab ühte programmi palga-, maksu-, haridus- ja sotsiaalpoliitika küsimused. Tegemist on sotsiaalse paktiga, mille on ka mitmeid siduvaid klausleid.

Euroopa Komisjon on käivitanud initsiatiivi nimetusega ettevõtte sotsiaalne vastutus. See on midagi Iiri programmi sarnast, kuid üksikettevõtte tasandil. Initsiatiiv arendab "panusehoidja väärtusele" orienteeritud tööstuspoliitikaid. Lähenemine on loomult vabatahtlik, nagu rõhutab Soome valitsus.

Riik kui tööandja

Eelnenud eritlemine teeb selgeks vajaduse asutada kehand ja ametipost esindamaks riiki kui tööandjat. Õige paiknemine oleks kuskil Rahandusministeeriumi alluvuses.

Oluline on defineerida sellise kehandi haare ja roll, eriti suhetes kohaliku või ministeeriumi administratsiooniga ja eristada asjad, millega tegeldakse kohalikul tasandil nendest, mida on parem katta kesktasandil. Teiseks omaette teemaks on defineerida, kes on nende töötajate tööandja, kelle tööandjaks ei ole valitsus, vaid kelle palka finantseerib riik, ehk siis riiklikud agentuurid.

Kahepoolse tasandi tegelik nõrkus Eestis võis põhjustada kolmepoolsete kollektiivlepete ülekaaluka tähtsustamise Eestis, mis hetkel aga vaevleb kriisis. Sellest tuleneb vajadus tugevdada kahepoolset tasandit eriti ettevõtetes. Sotsiaalne dialoog kasvab välja lävimisest inimeste vahel. Kui kõrgematel tasanditel esineb nõrkusi, on neid võimalik nagu kord ja kohus käsitleda esmalt kohaliku lävimise arendamisega töökohtades.

Need põhimõtted võiksid olla aluseks Sotsiaalse dialoogi seadusele, koos parandustega Kollektiivlepingute seadusse, eriti selle §3.